kronoloogia
 

Tallinna pommitamine

9. märtsil 1944 leidis aset massiivne pommirünnak Tallinnale, mis tõi Ingeri ja Rootsi bastionikäikude varjenditesse pommivarju tuhatkond inimest.
Esimesed õhurünnakud Tallinnale toimusid 13.-14. ja 15.-16. mail 1942. aastal. Arvestatavate kahjustustega õhurünnak Tallinnale leidis aset 15. ja 16. septembril  1942. Tõsisemaks muutusid Vene pommitajate rünnakud Eesti linnadele 1943. aastal. Nii näiteks said 14.–15. veebruaril Tallinnale sooritatud õhurünnaku tagajärjel suuremal või vähemal määral kannatada 117 peamiselt Kadriorus asunud maja.
Mõistagi rakendati õhurünnakute vastu Tallinnas mitmeid abinõusid ja rajati elanikkonnale mõeldud varjendeid. Neist suurimad asusid Harju- ja Lindamäe all. Varjenditeks kohandati ka majade keldreid. Kaasaegsete mälestuste järgi polnud aga peamiselt puumajadest koosnevates linnaosades – nagu näiteks Keldrimäel – sellised primitiivsed varjendid sugugi tõhusad. Paljudel 1930. aastatel ehitatud kahekordsetel puumajadel olid küll kivist trepikojad, sobilikud keldrid seevastu puudusid. Linnas kehtis pimendamise korraldus ja õhtune liiklemiskeeld, mille algus ja lõpp sõltusid aastaajast. Autode ja jalgrataste laternakatetele oli jäetud üksnes kitsas pilu ning kohvikute ja restoranide aknad olid kaetud pimendamisruloodega. Mitme autori hinnangu kohaselt oli Saksa sõjaväe õhutõrje Tallinnas nõrk. Kuigi Ülemistel paiknes Saksa ööhävitajate eskadrill ja mitmes linnaosas leidus õhutõrjesuurtükke, polnud nende tuli koordineeritud. Tallinnas tegutses ainult paar keskmise kaliibriga õhukaitsepatareid, lisaks neile üksikuid kergeid automaatkahureid. Need aga olid hajutatud majade katustele üle kogu linna ja nende mõju kõrgemal lendavatele märkidele oli tühine. Sellepärast on arusaadav, et tallinlastel kujunes ajapikku hirm kuuvalgete ööde ees, mil õhurünnakud enamasti aset leidsid. Paljud inimesed jätsid siis oma kodud maha ja pagesid Nõmmele sugulaste või tuttavate juurde.
Toonane koolipoiss Henn Alton meenutab, et võimalikuks pommitamiseks oldi alati valmis – kohvrid pakitud hädavajalike esemetega, magati pesus, vann lasti vett täis tulekahju puhuks. Kaasaegsete mälestuste kohaselt oli sagedaste õhuhäirete tõttu tekkimas mingi rutiin ja näiteks väikelastega ei hoolitudki alati varjenditesse joosta. Kõigil neil teguritel oli oma osa ka saatuslikul 9. ja 10. märtsi vahelisel ööl.
1. jaanuaril 1944 oli Tallinnas 133 281 elanikku. Vanuseliselt ja sooliselt oli Tallinn tollal peaasjalikult vanurite, naiste ja väikeste laste linn.
9. märts oli neljapäev. Kaasaegsete meenutuste järgi polnud ilm külm, küll aga märtsikuiselt kõle. Lund oli vähe ja tasahaaval võis hakata ootama kevade tulekut. Pilvitu taevas ennustas kuuvalget ööd. Pimendamise algus oli kell 17.40. Linn elas oma tavalist elu. Sõjaaja hallile argipäevale pakkusid vaheldust kohvikud, kinod ja teatrid. Õhurünnak algas 9. märtsi õhtul kell 18.30. Niipea kui oli märgatud linna kohal kroonlühtritena rippuvaid valgustuspomme ehk nn. jõulupuid, hakkasid undama õhusireenid, Saksa õhutõrjekahurid avasid tule vaenlase lennukite pihta ja veidi hiljem mattus kõik langevate pommide laviini mürasse. Jääb mulje, et õhurünnak algas ootamatult ja et õhukaitse valvepostid Tallinnas polnud saanud teateid vaenlase pommitajate saabumisest Eesti õhuruumi. Kaasaegsete tunnistuste kohaselt ründas enneolematult suur pommitajate eskadrill Tallinnast Lasnamäe suunast üle Kadrioru sihiga kesklinnale.
Õhurünnaku algus ja käik tunnistavad, et tegemist polnud sihtpommitamisega ehk kindlate strateegiliste objektide hävitamisega, vaid pindpommitamisega, mille eesmärgiks oli tervete linnaosade, sealhulgas ka kesklinna purustamine.
Õhurünnaku käigus hävisid „Estonia“ teater, Niguliste kirik; Harju tänaval asunud restoran „Kuld Lõvi“ ja kino „Amor“. Õhurünnaku järel koostatud politsei aruandes on märgitud, et õhtusest rünnakust võttis osa 240 ja öisest 60 pommitajat. Sama raporti kohaselt heideti kahe õhurünnaku vältel Tallinnale kokku 3068 pommi – 1725 lõhke- ja 1300 süütepommi.
Pommitajad ründasid kolonnis mitme lainena. Purustuste ja põlengute tiheduse põhjal võib oletada, et rünnak suundus üle Lasnamäe, Kadrioru, Keldrimäe; „Estonia“ vastas oleva linnajao, haarates vanalinna lõunaosa, kuid möödudes Toompeast. Nüüd pöördus pommitamise põhisuund üle Pärnu maantee, Luise, Väike- ja Suur–Ameerika tänava kandi, riivates Lilleküla ja Pelgulinna, üle Kalamaja tagasi mere kohale.
Suuremal või vähemal määral kannatas kogu Tallinn ja esmajoones elamupiirkond. Tööstuspiirkonnad ja sadam kui strateegiliselt tähtsad kohad said ootamatult vähe purustusi, niisamuti Toompea.
Esimene õhurünnak kestis veidi alla kolme tunni  ning selle lõppedes oli Tallinnas avanenud pilt kohutav. Harju tänav oli tulelõõmas – restoran „Kuld Lõvi“ ja kino „Amor“ saanud täistabamuse. Põlesid „Estonia“ teater, Niguliste kiriku ja Raekoja torn. Süütepommidest tekkinud tulekahjud kandusid edasi suure kiirusega, haarates puitmajade piirkondades oma valdusesse terveid kvartaleid. Muidu vaikne ilm oli tulekahjude tõttu muutunud tuuliseks, suuremates tulekolletes nagu Harju tänaval tekkis laustulekahjudega kaasnev tormituul.
Veidi pärast kella üht öösel algas uus õhurünnak, mis kestis kaks tundi. Politsei  aruande järgi osales Tallinna pommitamisel nüüd 60 lennukit.
17. märtsi politseiraporti põhjal loendati hukkunuid järgmiselt: 586 eestlast, neist 223 meest, 324 naist ja 33 last; 50 saksa sõdurit ja 121 sõjavangi. Tänaseks täpsustatud hukkunute nimekiri sisaldab 554 tsiviilisikut. 17. märtsi loendi järgi hävis täielikult 1418 elumaja ning raskemal või kergemal määral kannatas kokku 3350 elamut. Üldkokkuvõttes hävis või sai kannatada 5073 hoonet.