kronoloogia sõjandus linnakindlustused haigused ja nälg kriminaalkroonika kodu

Aastatel 1504–05 haaras katkulaine Tallinna.

Kogu Liivimaad haaranud epideemiat kirjeldas Riia peapiiskop kui „…rasket katkutaudi, mis Tallinna müüride vahel ja kogu maal kohutavalt valitsenud“.

Aastatel 1519–20 vallutas Tallinna süüfilise epideemia.

1521 avati Müürivahe tänava alguses Püha Rohhuse hospidal „ ...viletsatele, kes langenud raske häda, pestilentsi ohvriks“.

Hospidali avas Püha Rohhuse vennaskond, kes oli pühendunud just katkuhaigete ravile. Hospidal avati majas, kus senini oli tegutsenud Punase kloostri nimeline asutus - nii kutsuti hansalinnades tavaliselt lõbumaja. Hospidali hilisema tegevuse kohta on vähe andmeid, ei teata isegi, millal see oma tegevuse lõpetas. Ilmselt sai hoone Liivi sõjas kannatada ja jäi varemeisse kuni uuele omanikule loovutamiseni 1649. aastal.

Aastatel 1530–32 nõudis Tallinnas ohvreid salapärane inglise higitõbi.

Tegemist oli ägeda nakkushaigusega, millesse surid peamiselt terved ja tugevad täiskasvanud inimesed. Lisaks inimohvritele mõjutas tõbi ka Tallinna kauplemist. Et kaitsta oma linna ja kaubavahetust venelastega, sundis Narva raad Tallinnast saabuvaid laevu seisma kaks nädalat Narva-Jõesuus karantiinis.

1561. aastal puhkes Rootsi garnisoni vägedes tundmatu taud, mis tappis 200 sõjaväelast.

Tallinna Kalamaja linnaosa eramajadesse majutatud sõjaväelastest suri 200, samal ajal kui kohalikud inimesed jäid haigusest puutumata.

Kroonik Christian Kelchi sõnul puhkes Tallinnas 1566. aasta kevadel katkutaoline taud, mis nõudnud palju ohvreid.

1570. aasta mardipäeval Tallinnast alguse saanud katkupuhang jõudis ka linna piiranud hertsog Magnuse vägede sekka.

Parima katkuvastase ravimina teadsid meedikud soovitada kogu Euroopas kuulsat imeravimit teriakki, mille juured ulatusid juba antiikaegadesse. Algselt vastumürgiks mõeldud liitravimi koostisosade seas olid muuhulgas mesi, kaneel, oopium, safran, mürr, kopranõre ja rästikuliha. Valmistajast olenevalt võis eri komponentide hulk ulatuda kuuekümnest paarisajani. Kahtlemata muutis see ravimi väga kalliks ja lihtsale linnaelanikule kättesaamatuks.

1571. aasta jakobipäeval haaras Tallinna järjekordne katkulaine, mille tagajärjel jäänud linlastest alles vaid pooled.

1577. aasta märtsist kuni juuni lõpuni oli Tallinn taas epideemiast haaratud.

1578. aasta kevadel sai alguse kogu Liivimaad laastanud näljahäda.

Tallinnas olid viljapuuduse tõttu pagarid tööta ja leivapoed augusti lõpuni suletud. Krooniku sõnul „… mõned kaupmehed, kel veel vilja varuks oli, tegid ise leiba ja müüsid seda suure kasuga vaesele rahvale, kes hulganisti nagu tormijooksul nende majade juurde tungis. Ja kui seal küllalt valmis leiba polnud, ulatati suure tungi tõttu aknast välja tainast, mida osteti, sütel küpsetati ja pooltoorelt söödi.“

1580. aasta sügisel sai Tallinnast alguse epideemia, mis levis ka ümberkaudsetesse maakondadesse.

Kroonik kirjeldab: “Selsamal sügisel, aastal 1580, oktoobris ja novembris oli jälle Liivimaal näha sabaga tähte. Samal ajal, mardiööl, puhkes ennekuulmatult kiire kuluga taud esmalt Tallinnas, siis kogu maal, nii et lühikese ajaga heitis hinge lugemata hulk inimesi. Polnud ühtki linna, lossi ega küla, kus mitte kõik korraga – vanad kui noored – poleks põdenud. Siis olid kõik linna tänavad ja turud ja kõik maanteed ja külad inimestest hoopiski tühjad.“

1591. aastal tabas Tallinna elanikke järjekordne epideemia.