kronoloogia sõjandus linnakindlustused haigused ja nälg kriminaalkroonika kodu

Aastatel 1601–1603 tabas Tallinna ajaloo suurimaid näljahädasid ja katkupuhanguid.

Hädad said alguse 1601. aastal, kui ikalduse ja sõjategevuse tõttu Tallinna pagenud talupoegade seas hakkas levima taud, nakatades sellesse ka linlased ja rootsi garnisoni sõdurid. 1602. aasta sügisel ikaldus taas kord viljasaak, samas keelas Rootsi valitsus vilja sisseveo Eestisse, et oma emamaa elanikke mitte raskesse olukorda panna. Kaasaegsete kirjelduste järgi sõid erakordselt karmidel talvedel nälginud loomad ja inimesed üksteist, esines kannibalismi. Suremuse haripunkt jõudis kätte 1603. aasta kevadel ja suvel. Meenutuseks neist traagilistest aastatest, tahus Tallinna kiviraidur Arent Passer kivist epitaafi read: „Aastat üks tuhat kuussada teist siin Liivimaal igaüks mäletab meist. Sai paljudel otsa siin maine matk, kui möllas sõda, nälg ja kuri katk. Mees teist siis nälja pärast sõi ja kasse, koeri toiduks tõi…“.

1623. aasta suvel jõudis Stockholmist Tallinnasse epideemia, mille levik piirdus sadama ümbruse agulitega.

1657. aasta suvel algas Tallinnas esimene kindlalt diagnoositud muhkkatkuepideemia.

Katk jõudis linna sadama kaudu. Taud olevat linnaelanikke tapnud kahe-kolme päevaga. Kauplused ja veinikeldrid suleti, inimesed põgenesid linnast maale. Linnasisestel kalmistutel polnud enam matmiseks ruumi, kuid epideemia kestis veel järgmise aasta jaanuarini. Olukorda linnas kirjeldab kaasaegse mälestus, kuidas: „…siin kahjuks ei leidunud ühtki surnumatjat, vaid pidin selle jaoks üürima Tartust mehe saani ja hobusega. Talle tuli appi kaheksa tugevat, viina ja õlut täis joonud noort päevavarast ja kärumeest…."

1697. aasta suur näljahäda ja epideemia