kronoloogia sõjandus linnakindlustused haigused ja nälg kriminaalkroonika kodu

1464 tabas Tallinna suur katk. Revali ja Toompea elanikest jäi ellu vaid kolmandik.

1464 augustis mereteed mööda Lüübekist Tallinna jõudnud epideemiat on rae aktsiisiraamatus nimetatud „viletsust tekitavaks ja nakkavaks katkuks“. 2/3 linnaelanikest suri või põgenes Tallinnast, mistõttu raad oli sunnitud kuni detsembrikuuni loobuma maksude kogumisest.

See on esimesi kirjalikke teateid Tallinnas puhkenud suurest epideemiast. Ei saa täie kindlusega väita, et laia levikuga tõbi oli katk kaasaegses tähenduses, sest keskajal oli kõigil kiiresti levivatel laastavatel haigustel üks nimi – pestilenz e katkutaoline taud.
Katkust hoidumist õpetas Tallinna raad linlastele 1545. aastal järgmiselt: „Kõige parem on, kui sageli pihil käia. Tuleb hoiduda lõunatuulest, mis kannab ebatervislikku soojust. Tuleb avada põhjapoolsed aknad ning hoiduda kõigest, mis haiseb ja tuleb tallist või köögist.“ Soovitati hoiduda kapsa söömisest, riknenud vee joomisest ja päevasest magamisest, süüa tuli küüslauku ja äädikat ning peale nuusutada roosivett. Katku ennetamiseks soovitati sisse võtta imeravimit teriakki. Sarnaseid soovitusi jagasid arstid kõikjal Euroopas.
Kui katk juba linnas levis, määras raad ametisse katkuarsti, kelle ülesandeks oli katkumuhkude avamine ja tohterdamine. Arst kaitses end musta maani ulatuva kapuutsmantliga, näo ees kandis ta nokakujulist maski, mille sees olevad healõhnalised taimed pidid kaitsma kahjulike aurude eest.