kronoloogia sõjandus pargid bastionidel bastionikäigud kodu
 

Historitsism, juugend ja funktsionalism

20. sajandi alguses jätkati Tallinnas historitsistlikkus laadis ehitamist, samal ajal jõudis siia ka moodne juugendstiil. Viimase näol on tegemist stiiliga, mis võttis oma ornamendimotiivistiku sageli otse loodusest. 20. sajandi alguse Tallinn oli üsnagi vaene linn, sest siin paiknenud tööstustes teenitud raha ei leidnud enamasti kohapeal investeerimist. Nii rajati siia küll rohkesti suhteliselt odavaid, puitmajadega eeslinnu, kuid puuduvad paljudele Euroopa linnadele omased juugendstiilis kivimajakvartalid, mille esinduslikke näiteid leidub nt Riias. Tallinna vanalinna ehitati vaid üksikuid juugendstiilis või selle sugemetega hooneid. Sisekujunduslikult kujundas juugend aga tallinlaste kodusid märksa rohkem. Juugendmööbel ja -nipsasjad olid kodudes tavalised.
1920. aastatel jätkus teatav traditsionalism. Kodudes kasutati arvatavasti veel palju möödunud kümnendite mööblit ja uues kümnendis leidus rohkesti viiteid historitsismile ning ka juugendile.
1930. aastate moodne kodu vastandus historitsistlikule kodule. Euroopa moodsamates ringkondades trükiti plakateid, kus kribu-krabu täis historitsistlikule interjöörile oli peale tõmmatud suur punane rist.
Tallinna vanalinnagi ehitati mitmeid moodsaid funktsionalistlikke dekoorituid hooneid – sellise kodu ideaaliks olid selge vorm, valgus, avarad aknad, kergelt hooldatavus. Toompeal asunud aadliresidentsid vastandusid veel 1930. aastatelgi täielikult funktsionalismile – neis leidus sametit ja hõbedat, rohkesti mööblit ja kunsti. Kolisid ju paljud mõisatest ilma jäänud aadelkonna liikmetest Toompeale, tuues kaasa ka maaresidentsides olnud mööbli.
1939. aastal lahkus enamik Tallinna baltisakslastest elanikke Saksamaale ning linn jäi ilma suurest osast oma põlisest elanikkonnast, aga ka kodude sisustusest, sest baltlased võtsid selle ümberasumisel kaasa.
1944. aastal hävis nõukogude lennuväe rünnakus osa vanalinnast.
1940. ja 1950. aastatel valitses arhitektuuris stalinism ning samas stiilis ehitati ka vanalinna. Sõjas terveks jäänud hoonete suurtest korteritest said ühiskorterid, kunagises linnakodaniku mitmetoalises korteris võis elada mitu peret, kes kasutasid ühist kööki. Sisekujunduslikke ambitsioone toonastel elanikel ilmselt eriti ei olnud, kasutati käepärast ja olemasolevat. Nõukogude ajal käis vanalinn aegamööda alla, siinseid elanikud ei saanud sageli osa uusaegsetest mugavustest veevärgi ja keskkütte näol, ka ei hoolitud eriti majade heakorrast. Siiski soovisid ajaloohuvilised siin elada. Ajapikku hakkas tekkima juurde vana pärandit respekteerivaid kodusid, kus endisaegseid detaile uhkusega eksponeeriti. 
Uue eesti aja alguses hakkas elukortereid tasapisi juurde tulema ja üha rohkem on hakatud neid ka pieteeditundeliselt restaureerima. Siiski on vanalinnas elanikke vähe, elukeskkonnast olulisem on linna tähtsus turistide reisisihtkohana.