kronoloogia sõjandus linnakindlustused haigused ja nälg kriminaalkroonika kodu

Munad tegid mõrtsukaks

Ex Protocollo Judicii inferioris Regiae Civitatis Revaliae sub 2. January Anno 1695. In aedibus Domini Praetoris.
Samal päeval lasid härrad kohtufoogtid härra Thom. Cahl ja härra Heinrich Bade koos sekretär Johannes zur Högeniga advokaadi meister Petri Jacobi Eccardi ja kahe siinse kodaniku, nimelt Johann von Schoteni ja Jacob Stampel Andresoni juuresolekul vahi alla võetud vaimuliku Cristian Panike eneste ette tulla, sest täieõigusliku kohtu ees kaebas Riia (kõrtsi) kõrtsmik Hans Beliz, et eelnevalt mainitud vaimulik viimati möödunud reedel, (mis) oli 28. detsember, tema teenija Sophi kirvega maha lõi.
Vaimulik Christian Panike palus oma sõnad, nagu ta just proponeerinud sai, noteerida järgneval kujul:
Mina, Christian Panike tunnistan sellega Jumala püha palge ja selle kiiduväärse Tallinna Linna üliõilsa kohtu ees, mil kujul ma Jumala armu läbi Anno 1657 Vestfaali maakonnalinnas Lübeckis ausatest vanematest sündinud ja kristliku ristimise läbi (kogudusega) liidetud ja niiviisi minu nimi eluraamatusse kirjutatud sai. Tänan niisiis oma vanemaid minule nooruses (osaks saanud) armsa informatsiooni (teadmiste) eest ja et nad mind õiges kristluses üles kasvada lasid. Minu täisea aastatel olen ma Strassburgi Ülikooli läinud, kus mina 4 aastat kui studiosus elasin, järgnevalt olen ma härra parun von Wange´ga kaugetesse maadesse reise teinud. Anno 1686 olen ma Hangen Bietheimi, ühte ülemkrahvkond Hanau Lichtenbergi külasse asunud, (seal) evangeelseks vaimulikuks valitud ja samal aastal oma naise, ühe vaimuliku tütrega abiellunud, kellega mul praeguseni lapsi ei ole. Kui nüüd Prantsusmaa kuningas Reini jõe äärsed maid laastas, ka nimetatud küla sõjas rüüstati, olen mina, Panike, vaeseks exulant´iks (pagulane) saanud ja nagu exulant sellele maale ja nimelt esiteks Riiga ja sealt siis Tallinna tulnud, kus on minule palju head juhtunud, mida ma eriliselt kiidan. Kuna mina just samal päeval, kui ma kurja teo tegin, vanem Gottfried Schulzeni juures einestama pidin, kui ma aga oma käes valu tundsin (ja) ka mingit isu süüa ei olnud, resolveerisin (otsustasin) ma koju jääda ja omavabanduse saata (Schulzile) ja toobi õlut anda; kuna aga õlu minu kõhule liiga külm oli, mõtlesin ma klopitud muna teha (praadida) ja olin seejärel minu virtinat (kõrtsiemand) kõnetanud, et ta peaks mulle muna ja võid andma, mida ta ka tegi. Ma olin virtinat kõrtsmik Hanss Beliz´i juuresolekul palunud, et ta võiks teenijat käskida, et ta klopitud muna nii kõva ei tee nagu ta seda eelmisel õhtul oli teinud, mida siis ka virtin teenijale ütles, mille peale teenija, praeguseks õnnis lahkunu, kohale tuli ja oma isandate käsku täites põlvitades tuld seadis ja puhus, et võid sulatada ja klopitud muna teha. Riia võõrastemaja peremees Hans Belitz interlokveeris (katkestas) kuuldut (öeldes), et härra pastor Panike poolt tol korral klopitud munaks võetud munad olid olemas ja veel katki löömata. – Mõeldud pastor vastas: Kuidas? Kas tõesti ja kontinueeris (kinnitas) varem öeldut: Kui teenija Sophia, kelle nime ma hästi tean, refereeritud ulatuses tuld oli puhunud, olen ma teda, kuigi eesti keelt mitte mõistes, kõnetanud, et ta klopitud muna liiga kõva ei peaks tegema. Seesama oli selleüle altereerinud (häält tõstnud) ja lõi mind vastu minu kätt, seda häbenemata ja (minu) käsi oli ravil; mina ei ole viha altereerinud, vaid teenijale lõbusalt öelnud: “kärsitu pea” ja lõin teda õlale. Sellepeale olevat teenijas viha veel rohkem lõkkele löönud nii, et ta järgnevad sõnad minu vastu esile tõi, mispeale ma temale vastasin “Narr, pea lõuad”, mille peale ta mind jälle tõukas nii, et ma vastu ust langesin, ja teenija rääkis omas keeles ja tahtis muna tükkideks visata ja sõimas mind sealjuures kelmiks, mille üle mina, Panike, seda sõna kuuldes altereerisin (pahameelt tõstsin), kuna ma midagi sellesarnast oma elupäevade jooksul veel üheltki auväärselt mehelt ei olnud kuulnud, ei tahtnud taoline olla, ega taolisena surra. Sõna – kelm – peale kavatsesin ma talle korra mööda kõrvu anda, nagu ta seda teeninud oli ja Jumala eest oleksin ma seda teinud, nii see aga ei juhtunud. Kõnetasin teda erakordselt: „Tõbras, miks kutsud sa mind kelmiks?” sealjuures kätt välja sirutada tahtes, et teda lüüa. Aga sel ajal kui ma ümber keerasin, ja ma seda teenija Sophiet, kes minuga üksi oli, lüüa tahtsin, oli Jumal oma (kaitsva) käe minult ära tõmmanud, kes (aga) praegu juba jälle mulle oma armukäe annab ja surmatunnil minu vaesele hingele armuline on; (ja) kuradile tollal – nimelt möödunud reedel – võimust andnud, et ta mind eksitaks ja silmapilkselt, kuna ma mainitud määral teda lüüa tahtsin, (mul) kirvest või kõksu näha lasi, mispeale mina, Panike, kirve paremasse kätte võtnud ja teenija Sophile, kui see ülestehtava tule pärast põlvili oli, sellega kuratliku ägedusega pähe löönud olin nii, et ma varsti ajust verd pritsimas nägin. Peale seda minu tehtud lööki ei kuulnud ma teenija suust enam ühtegi sõna ja kuna ma nägin, et löök (oli) tappev olnud ja cranium (kolju) purustanud, ka mater dura (kõvakelme) ja mater pia (pehme kelme) vigastatud ja ta (teenija) sellest eluga välja tulla ei või, mida ma kunagi ex anatomicis (anatoomias) küll varem näinud (olin). Ma ei ole oma praeguse peremehe kõrtsmik Hans Beliz´e (juurde) tema tuppa läinud, kartes nii selle kui tema naise isiklikku kättemaksu minu vastu, kes võibolla ise kohtunikuks minule olla soovisid või oleksid tahtnud olla; ka ei olnud mul mõttest läbi käinud, kuidas (ma küll) minu poolt tehtud surmava löögi ilma intensioonita (pingutuseta), eriti kuratliku ägedusega sooritasin. Sest kui mul oleks üks kuri intensioon (kavatsuse mõttes) olnud, midagi kurja teha, siis oleksin ma oma parimad riided selga tõmmanud ja oleksin jalga lasknud, aga oma isikliku südametunnistuse virgutusel olen ma kohe Karjaväravasse läinud ja küsisin seal valvepostilt, kas keegi saksa keelt oskab, millepeale corporal tuli, kellelt ma nõudsin: ta peab mulle kaks musketäri kaasa andma ja mind turule peavahti viia laskma, sest ma olen kurja teo teinud. Corporal ei tahtnud mulle kedagi kaasa anda, mille peale mina, Panike, ütlesin: “Oled sa sõdur (või mitte)? Nii tahan ma nüüd ise sinna minna”; ja olen ka turule peavahti läinud ja enda üles andnud, kes mind kõigepealt vastu võtta ei tahtnud. Ma ütlesin sergeant´ile (seersandile): ”Kui te mind seekord oma hoolde ei võta ja mina nüüd ära lähen, siis saagu süü teie peale”. Sergeant ei tahtnud mind sellest hoolimata oma hoolde võtta, mina läksin aga ise Corps de Guarde´i mõnele musketärile (seal) öeldes: ”Te saatke Riia kõrtsi, ma olen paha teo teinud”. Millepeale kõrtsmik Beliz (juba) lähenedes tuli, kellele ma ütlesin – ta peab härra õigusfoogtile kaebama minema, millepeale mina vangi viidud sain ja et ma nüüd veel oma ahelais elan, soovin ma õndsale persoonile (lahkunule) vaga ja õnnist rahu ja viimsel päeval rõõmsat ülestõusmist. Üliarmuline Jumal vaadaku aga halastuses minu peale ja pööraku selle linna kõrgeaulise kohtu ja kõrgeaulise rae südant, et nad minu palvet kuulda võtavad ja ei tahaks minu soovi tagasi lükata. Mina, Panike, suplitseerin (palun) nüüd Jumala nimel ja püha õiguse nimel seda kõrgeaulist kohut, kelle ees ma nüüd seisan mitte kui üks mõrtsukas, (kes oma) teo kavatsusega või intentionaliter (sihilikult) (on) teha tahtnud, vaid et vastik Saatan mulle Jumala loal mõrvarlikku relva, millele ma kunagi mõelnud polnud, juhatanud oli. Palun niisiis härraseid, kes Jumala seisuses ja asjata mõõka ei kanna, kes siin on Jumala teenijad, karistuse otsustajad nende üle, (kes) nii kurja (on) teinud. Jah, ma suplitseerin veel kord Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel selle linna kõrgeaulist raadi, et nad oma kokkutuleku esimesel päeval ja deliberatsioonil (nõupidamisel) kohe minu surmast, kuna mina, Panike, surma (olen) teeninud, rääkida võivad, selleks et tuleval reedel, kaheksandal päeval siinsamas turul mõõga läbi elust surma võiksin viidud saada. Kui aga mulle üht sellist, iseäranis kuna tegu (on) silmanähtav, vastutulekut ei lasta, eriti mind kui üht jõuetut meest, kes ajurabandusega olnud ja elanud on, vanglas pikalt piinelda (tahetakse) lasta, peab minu veri ja õndsa lahkunu veri kättemaksu paluma. Mille juures ma Jumala nimel palun, et ma mõrtsukana ei sure, et minule timukas või selle abilised kätt külge panna ei võiks. Siinjuures ohkas delikvent (süüalune) Panike: Jumal, kes sa oled halastaja ja patud andestad kõigile nendele, kes Sinu ees tõeliselt pattu kahetseda tahavad, ole mulle armuline Kristuse pärast. Lahkus seepeale sõnadega Salve Sanctissima Justitia et vale sanctissima justitia (ole tervitatud pühim õiglus ja jää hüvasti pühim õiglus) ja sai sõdurite poolt vanglasse viidud.
Kohtuotsus
Hageja Hans Berlitzi kriminaalasjas kaebealuse Christian Panicke, (kes) oli pastor Hangen Bietheim´is, vastu (selle) sooritatud tapmises sai kaebealuse ja kaebaja tehtud vastustel (ja) peale surnukeha varem (toimunud) kohtulikku vaatlust ja kõikide ettetulnud asjaolude täpsemat hindamist kuningliku Tallinna linna kõrgeaulise Rae seaduse ees tõdetud: Sellepärast, et kaebealune (on) vabatahtlikult kohtuks nõus olnud, et ta 28. detsembril äsja möödunud aastal kaebajal tema teenija Sophi, kuna ta (teenija) tema (Panike) vabanduseks ettetooduna (oli) teda (Paniket) kelmiks sõimanud, (oli) korra mööda kõrvu tahtnud (teenijale) anda, aga talle silma alla sattunud kõksi või kirve haaranud ja sellesamaga teenija, kes tuld üles tehes põlvili seisis, neetud ägeduses nõnda pähe löönud, et ta varsti nägi verd ajust pritsimas, teenija enam ühtegi sõna ei rääkinud ja tema küll märgata võis, et ta (teenija) sellest surra võib; ka on kohtulikul järelvaatusel leitud, et sellise tugeva löögi läbi sai lähima 20 tunni sees järgnev surma põhjustatud: nii saab kaebealune selles condemneeritud (süüdi mõistetud), et ta sellise sooritatud ja üles tunnistatud mõrva tõttu temale ärateenitud karistuseks ja teistele jällegi eeskujuks turul mõõga läbi elust surma peab saama viidud. V.R.W. Publicatum (kohtuakt) Tallinnas 11. jaanuaril Anno 1695.
In fidem subscripsi
Wilhelm Hetling
Civit. Reval.Secretar.