kronoloogia sõjandus linnakindlustused haigused ja nälg kriminaalkroonika kodu
 

Reval

Revali kivikindlustused, mis olid ehitatud vertikaalkaitse printsiibist lähtudes, saavutasid 16. sajandi alguseks oma suurima võimsuse, kuid samal ajal hakkasid kiiresti minetama oma kaitseotstarbelist tähendust.
Sajandi esimesel poolel ehitati veel kaks kivist kaitseehitist: Suure Rannavärava ette neljakorruseline Paksu Margareeta suurtükitorn, mis paistis silma oma 25 m välisdiameetri ja kuni 5,1 meetriste seintega (1510–31), Karja värava ette aga nüüdseks hävinud samalaadne Lurenburgi suurtükitorn (1554). Mõlemad ehitised esindasid aga juba uut horisontaalkaitse printsiipi. Uus kaitsepõhimõte Revali kindlusehitustes sai valitsevaks aastast 1533, mil Saksamaalt Hildesheimist saabus siia vallimeister Henning koos kahe abilise ja nelja vallisulasega. Nende üks esimesi töid oli Kiek in de Köki ette 1532 alustatud kõrge rondeeli ehitamine. Henningi juhtimisel valmisid ka linnamüüri ette sirgetest muldvallidest koosnevad kindlustused, mille materjal pärines valli ette kaevatud vallikraavist. Ümber linna kujunes kahekordne kindlustuste vöö (kaks müüri ja kaks vallikraavi). Tööde käigus rajati ümber linna u 150 meetri laiune horisontaalkaitsest lähtuv esplanaad (linnakindlustuste esine lage ala, 1535) ning lammutati lisaks aiamajadele ka linnatagused Püha Gertrudi ja Püha Barbara kirikud. Valli ehitamisega alustati Kiek in de Köki ette ehitatud rondeelist, kust see Harju väravat sulgedes suundus otse Karjaväravasse. Vall valmis 1538. aastaks. 1547. aastaks ehitati uus kraaviga vall Nunnaväravast Suure Rannaväravani, Selle käänukohtadele kerkisid kaks zwingerit: Kuldjala torni kohale Mesekast ja Renteni torni ette Louwenborch. Linna idaküljel kindlustati valli ja kraaviga Karjavärava ja Viru värava vaheline lõik. 1550. aastate lõpuks ehitati valli käänukohale Karjavärava ette Lurenburgi torn ja Viru värava ette polügonaalne zwinger. Viru tänav suunati pea- ja eesvärava vahelt praegusele Vana-Viru tänavale. Vall jäi ehitamata Revali idakülje põhjaosa ja Toompea läänekülje ette.
Sellises mahus väljaehitatult püsisid muldkindlustused kuni 16. sajandi lõpuni.