kronoloogia sõjandus linnakindlustused haigused ja nälg kriminaalkroonika kodu
 

Revali muldkindlustused

1700. aastal algas Põhjasõda, kuid sõja alguseks ei olnud Revali muldkindlustuste suurejoonelisest generaalprojektist veeranditki realiseeritud. 1702. aastal käisid Skoone bastionil püssirohukeldri ja kaveljeeri ehitustööd, samal ajal püüti uuendada Suure Rannavärava bastioni. Aastal 1703 plaaniti sõjaolukorras linna muldkindlustusi täiendada nelja reduudiga, mõned neist said oma nimed Rootsi riigimeeste järgi nn De la Gardie reduut Wismari raveliini ees, Schlippenbachi reduut Viru väravas ning Stuarti reduut Suure Rannavärava ees. Hiljem lisandusid neile Patkuli reduut Toompea lääneküljel, Palmqvisti reduut Revali lääneküljel ja Pommeri reduut Karjavärava ees. 1710. aastaks valmis kindlustuste ainus kivist eskarpmüüriga Gootide reduut. Samal ajal laiendati ka esplanaadi 150 süllale (u 282 meetrile), mis tõi kaasa mitmete eeslinnades asunud majapidamiste hävinemise. 1710. aasta 29. septembril alistus linn Vene piirajatele.

Vene keskvõim üritas olemasolevaid linnakindlustusi korras hoida, kuid asus rajama ja kindlustama sõjasadamat hoopis Paldiskisse. 1721. aasta paiku asutati Revali Inseneride Komando, kelle ülesandeks jäi siinseid kindlustusi hooldada ja täiustada. Kuni 1757. aastani ei suutnud Põhjasõjas laostunud linn kindlustuste ehitamisest osa võtta, kuid toetas hiljem ehitustöid 1316-rublase aastamaksuga.
Muldkindlustuste uuendamine võeti tõsisemalt ette 18. sajandi keskel. Pärast 1736. aastat täiendati Harju väravast Viru väravani ehitatud kindlustusi, lammutati Luhrenburgi torn (1767) ja taasavati Harju värav. 1778. aastal valmis vana sirge valli asemel kaks poolbastioni. Liiklus suunati Toomväravast tõstesildade abil üle Wismari raveliini praeguse Vabaduse platsi piirkonda. Linna lääneküljele ehitati uus reduut asukohaga Skoone bastionist lõunas. Tänu enne 1750. aastat läänekülje reduutide ette kaevatud vallikraavile (Schnelli tiigile), said kurtiinvallidega ühendatud välikindlustused väikeste bastionidena peakindlustusvööndi osaks. 1778. aastaks täiendati linna lõuna- ja idaküljel asunud kurtiinvalle nende ette ehitatud tenaalidega. 1780. aastat võibki pidada siinsete muldkindlustuste  rajamise kulminatsiooniks, sest hiljem neid enam ei laiendatud, vaid püüti  lihtsalt korras hoida. 18. sajandil ehitatud muldkindlustuse osad varustati nimetuste asemel numbritega.