kronoloogia sõjandus linnakindlustused kindlustustest haljasaladeks legendid Tallinna salakäikudest kodu
 

Revali muldkindlustused

19. sajandi alguseks oli suurtükkide laskeulatus märgatavalt kasvanud ja sellest johtuvalt kõik Revali muldkindlustused lootusetult vananenud. Kasutusele tuli uus fortide süsteem, mis kindla vahemaa tagant iseseisvate välikindlustustena kaitstavat objekti ümbritsesid ja vaenlase ründetule sellest eemale hoidsid. 1820. aastal hakkas keskvõim looma Revalile uut kaitsekava. 1821 anti linnale tsiviilkasutusse senise kindlustuse osad Harju väravast kuni Väikese Rannaväravani ja Nunnaväravast kuni Skoone bastionini. Aastal 1827 valmis uute kindlustuste plaan, milles keskse tsitadelli pidi moodustama Toompea koos seda ümbritseva esplanaadiga. Lääneküljele merest kuni Tõnismäeni oli plaanis rajada neli patareid, idakülje kaitse jäi esialgu lahtiseks. 1853. aastaks suudeti kavandatud kindlustustest realiseerida vaid üksainus – randa ehitati nn. kaitsekasarm (hilisem Patarei vangla). Selle kaitsekava teostumine oleks olnud surmahoobiks Revalile ja Toompeale, sest mõlemad oleks lammutatud. 1852. aastal andis aga keiser Nikolai II korralduse Toompea kui silmapaistva ajaloomälestise säilitamiseks, see korraldus säästis ka Revalit. Krimmi sõja ajal (1854–55) anti kõik vanad kindlustused uuesti sõjaväele hallata ja seati kaitsevalmidusse. Juurde ehitati mõned väiksemad välikindlustused, ka lammutati merelt tuleva rünnaku kartusel Köismäe eeslinn. Pärast sõda (1857) kustutati siinsed vanad kindlustused taas kaitseehitiste nimekirjast ja anti vastavalt nende paiknemisele üle Revalile või Toompea linnale (11.01.1858). Kaitseehitistena jäid veel esialgu arvele Skoone ja Suure Rannavärava bastionid, kuid 1868. aastal anti ka nende maa-ala Revalile üle. Sellega oli lõppenud siinsete muldkindlustuste sajanditepikkune ajalugu ja need muudeti vähehaaval Revalit ja Toompead ümbritsevaks pargialaks