kronoloogia sõjandus linnakindlustused haigused ja nälg kriminaalkroonika kodu

Sõjavägi 17. sajandi lõpp - 18. saj. algus

1700. aastaks ei jaotatud jalaväge enam suuremas osas maades (v. a Rootsi) piigimeesteks ja musketärideks. Musketäri varustusse kuulus nüüd täägi ja ränilukuga püss. Jalaväe eriliik – grenaderid, kes harilikult moodustasid sõjaväest ühe kümnendiku – kandis lisaks käsigranaate.

Umbes 1680. aastaks said Euroopa armeed kindla vormi, mis andis üksustele ühtse ilme, kuigi esialgu püüti eri rügemente eri värvi mundritega eristada. Ratas- ja tahtlukkudega relvad jäid vähehaaval ajalukku, musketäride püssirohulaenguga pudelikesi asendasid paberpadrunid. Ratsaväest oli lõplikult kadumas turvis, mille kasutamine jalaväes oli juba lõppenud.
Sõjaline taktika seisnes nüüd peamiselt pikkade ridadena üles rivistatud jalaväelaste tule kogupaukudes, millele järgnes täägirünnak. Jalaväge toetasid välikahurid, tiibadelt ratsavägi. Eelkirjeldatut tuntakse tänapäeval joontaktika nime all.

Põhjasõja-aegsed Eestis sõdinud relvajõud erinevad oluliselt 17. sajandi alguse relvajõududest. Selle sajandi suurte sõdade tulemusel kujunes kõigis suuremates Euroopa riikides välja ühtses mundris, kindla taktika ja strateegiaga regulaararmee.